Ma ei suuda vabal päevalkodust välja minna.
Tuba on pool päevast hämar ja teine pool täiesti pime.
Tööle suudan ennast kuidagi vedada ja seal olles on okei.
Aga üksi kodus..oma toas...nagu vangis aga trellid ja valvurid on minu sees. Ei oska välja murda.
Tuba on pool päevast hämar ja teine pool täiesti pime.
Tööle suudan ennast kuidagi vedada ja seal olles on okei.
Aga üksi kodus..oma toas...nagu vangis aga trellid ja valvurid on minu sees. Ei oska välja murda.
2 Bit:
Lapsuke, ma ei tea küll, mis suurem tõbi Sind on tabanud, aga see postitus kõlab nagu eestlaste sage häda tsüklotüümia ehk pimeda aja masendus. Depressiooni väiksem vend, ühesõnaga. Kas toas hästi paljude lampide põlemapanek aitaks Sind, oled juba proovinud? Päris-depressioon on nohu kõrval teine eestlaste rahvushaigus, vahepeal tundub, et peaaegu kõik on seda mingil hetkel põdenud (mina ka, aga ma sain ilma tablettideta üle). Ole tubli ja pea vastu. Homsest võib minu meelest hakata juba ametlikult kevadet ootama.
(mh, ma olen tegelikult nuhkiv peadgoog, aga süsteem ei söö seda nime millegipärast või vähemalt mulle näitab, et ei söö)
Püüan jah seda valguse natukest saada. Lambid põlevad (üks on isegi see valgusteraapia lamp) ja vahepeal on päikest siis võtan kardinad ka eest ära, et midagi kaduma ei läheks. Väljas püüan ka ikka natuke liikuda.
Paar korda olen käinud ka psühholoogi juures vestlemas ja sealt olen nii mõndag head üles noppinud. Nüüd läheb mul see eluke nagu natuke juba paremaks. Ei tea kas hea või halva uudisena allun ravile. Platseebo või mis aga tunnen, et mind aidatakse ja kuulatakse ja kõige tähtsam - olen leidnud jõudu, et ise ennast kokkuvõtta.
Postitage kommentaar