Sometimes the sun shines through the rain

Vahepeal on raske ja kõik tundub põhjas ja siis....hakkab..parem. Tänu headele sõnadele, nutunägudega õhtutele ja headele sõpradele. Lihtsalt juhtub, et sa murdud. Murdud kõige selle all mida püüad korraga teha. Seejärel püüad natuke veel midagi teha enda jaoks. Jah hetkel on juba toredam aga ikkagi kripeldab, et seda kooli ja tööd ma ei tee endale vaid kellegile teisele. Ühiskonnale ja perele aga enda kohta pole ma veel leidnud.

Hästi. Nüüd on jälle parem, võtsin tööd vähemaks ja püüan ennast kokku võtta ja ainult koolile pühenduda ja natuke vabamalt võtta. Siis tuleb suvi ja kool asendub tööga. Ühte asja korraga teha ma suudan.

Viimsel ajal on palju toredaid hetkeid olnud. Kas kodus, peol või hoopiski reisides! Jaaa..me püüame nüüd Eesti peal liikuda (siin-seal käia). Tulemas on rattamatkad ja loodusrajad ja piknikud.! :)


Ühel ilusal pühapäeval käisime Paldiskis jalutamas ja vaadet nautimas. Sõitsime elektrirongiga kõige viimasesse peatusesse ehk siis Paldiskisse. Alguses tundus täiesti mahajäetud aga mida lähemale jõudsime majadele seda rohkem inimesi leidus. Väiksed lapsed mänguväljakul, aias askeldajad ja meie sarnased - lihtsalt jalutajad. Üllatav oli näha välismaa turiste vastu tulemas. Samas..hei!.... selline see Eesti elu tegelikult on väljaspool Tallinnat ja Tartut. Ja kui me lõpuks jõudsime mere äärde ja künkalise maastiku kõige kõrgema künka tippu siis jäi mul hing kinni. Eestimaa - nii lihtne ja hea!



See nädalavahetus sõitsime Haapsallu. Ööbisime nunnus külalistemajas, käisime HÕFFil ja jalutasime linnas.
Ilm oli jahe aga kuidagi..meeldiv. Tore oli koos K. lihtsalt tänavate peal hulkuda ja kõike mis silma hakkas sisse ahmida. Pisikesed majad, kandilised majad, lagunevad majad, sammastega majad. Ja meie pisike tuba ja vaikne hommik koogiga. Päikseline ja soe mälestus.



Hästihästihästi tore, paneb mind elu nautima ja nendeks headeks hetkedeks unustama kohustused ja mured.