Teine aasta kohutavat graafikut ja rattas jooksmist on jõudnud nii kaugele, et mingit muud kasu sellest pole kui tohutu stress, eluisu lõppemine ja emotsionaalne ärevus.
Kõige hullem on see kui ma saan õhtul hiljal halbu uudiseid või negatiivset tagasisidet. Siis ma olen nii väsinud, et ma ei oska vaoshoitult käituda. Uni kaob, tekib ärevus, klaustrofoobiline tunne, et kõik variseb kokku.
Ja ma nutan nutan nutan nutan.
Ma kardan magama minna sest ma kujutan ette, et iga päev toob midagi halba veel mu teele. Kardan üksi olla rohkem kui tavaliselt. Ma näen unenägusi kus ma olen pidevalt liikvel. Ja ärkan üles..ja..ahjaa...olen pidevalt liiikvel töö-kool-töö.
Ja nüüd see korter.
Olin nõus, maskin isegi selle osa ära, mis puudu oli ja arvasin, et kõik on rahul (õnnest ei maksa minu ümber muidugi rääkida) ja sisi tuleb välja, et kõik on perses.
Kuradi kuradi fakin kurat. No ei ole. Ja me ei leia neljandat korterikaaslast. Ja kui ma koguaeg kogu hingest uskusin, et me saame hakkama siis muidugi mõjub laastavalt, kui su mull purustatakse.
Ma olen nii närviline ja õnnetu. Ja ma kardan, et kui ma kiirelt luuserist ennast kokku ei võta kaotan ma inimese, kes on mulle niiiiiiii kallis.
Ma kardan.
0 Bit:
Postitage kommentaar